Traumaside: miks lahkuminek on hullem kui kokku jäämine

Paljud inimesed kirjeldavad hetke, kus nad saavad aru, et suhe teeb haiget, aga lahkumise mõte tundub siiski väljakannatamatu. Mõistus justkui ütleb, et midagi on valesti, kuid keha ja tunded ei tule sellega kaasa. Tekib segadus, sügav ärevus ja vahel isegi paanika. Võib tunduda, et lahkuminek teeb rohkem haiget kui kokku jäämine. See tunne on sageli häbistav, sest inimene ei saa aru, miks ta ei suuda lihtsalt minna. Just see vastuolu paneb paljusid endas kahtlema. Ometi ei ole see kogemus haruldane ega tähenda, et inimeses oleks midagi valesti.

Seestpoolt kogedes võib see välja näha nii, et halbade hetkede kõrval on olnud ka väga häid hetki. Need head hetked ei olnud näilised, vaid päriselt olulised ja soojad. Need lõid lootuse, et kõik võib veel muutuda. Iga kord, kui pinge taandus ja lähedus hetkeks tagasi tuli, tekkis kergendus ja isegi rõõm. Keha õppis seostama leevendust just selle inimesega, kellega oli ka valu. Nii muutus suhe kohaks, kus korraga kogeti nii haiget saamist kui ka lohutust. Selline vaheldumine seob inimest palju tugevamalt, kui ta ise märkab.

Sageli on seda sidet raske märgata, sest see ei teki üleöö. See kujuneb aeglaselt, läbi korduvate pettumuste ja leppimiste. Iga lahkumiskatse võib tuua kaasa tugeva sisemise valu, mis tundub talumatu. Tagasi minnes valu hetkeks vaibub ja see kinnistab mustrit veelgi. Nii hakkab keha eelistama tuttavat kannatust tundmatule tühjusele. See ei ole teadlik valik ega nõrkus, vaid närvisüsteemi kohanemine. Inimene ei jää, sest tal on hea, vaid sest lahkumine tundub hetkel hullem.

Paljud inimesed normaliseerivad seda kogemust, öeldes endale, et armastus ongi keeruline või et kõik suhted on rasked. Mõnikord süüdistatakse ennast, arvates, et ollakse liiga klammerduv või liiga tundlik. Tegelikult kogevad seda paljud, kes on olnud suhtes, kus turvatunne ja ebaturvalisus vaheldusid. See kogemus ei ole märk iseloomu nõrkusest, vaid reaktsioon pikaajalisele emotsionaalsele pingele. Kui keha on harjunud elama äärmuste vahel, tundub tasakaal isegi võõras. Seepärast ei ole lahkumine lihtsalt otsus, vaid sügav sisemine protsess.

Sellise sideme puhul ei ole peamine küsimus, miks inimene ei lahku, vaid mida see suhe on tema sees kujundanud. Oluline on märgata, kuidas keha ja tunded reageerivad, mitte ainult seda, mida mõistus teab. Sageli vajab inimene enne lahkumist selgust, mitte survet. Ta vajab mõistmist, et see side ei tähenda armastuse puudumist, vaid keerulist seotust valu ja leevenduse vahel. Kui seda mõista, võib kaduda osa häbist ja enesesüüdistusest. Selguse kasvades võib hakata tekkima ruumi teistsuguseks enesetundeks. See protsess ei ole kiire ega sirgjooneline.

Traumaside on mõiste, mida kasutatakse selleks, et kirjeldada just sellist tugevat emotsionaalset seotust, mis tekib valu ja läheduse vaheldumisel. See ei ole silt inimesele, vaid selgitus kogemusele. Selle mõistmine ei kohusta kedagi kohe midagi tegema ega otsustama. Vahel piisab sellest, et inimene saab aru, miks lahkuminek tundub hullem kui kokku jäämine. See teadmine võib olla esimene samm enda kogemuse tõsiselt võtmisel.

Kui see tekst sind kõnetas, on võib-olla see koht, kus peatuda ja mõelda.