Miks on nii raske öelda, et midagi on valesti?

Paljud inimesed elavad olukorras, mis on väsitav, segane ja raske, aga nad ei oska sellele nime anda. Ei ole ühte konkreetset sündmust. Ei ole hetke, millele tagasi vaadata ja öelda: siit see algas. On lihtsalt tunne, et miski ei ole päris nii, nagu peaks.

Ja just sellepärast ongi nii raske öelda, et midagi on valesti.

Sest „valesti“ eeldab selgust

Kui midagi on füüsiliselt valesti, on sageli lihtsam. On valu, on nähtav põhjus, on arsti juurde minek. Aga vaimse koormuse puhul ei ole alati midagi näidata. On ainult sisemine tunne - väsimus, segadus, rahutus.

Ja inimene hakkab endalt küsima:

• Äkki ma mõtlen üle?

• Äkki teistel on samamoodi?

• Äkki asi on minus?

Kui puudub selge põhjus, hakkab kahtlus vaikselt iseenda poole liikuma.

Sest vaimne vägivald ei näe välja nagu filmides

Paljudel on ettekujutus, et vägivald peab olema vali ja nähtav. Karjumine, alandamine, või selged solvangud. Aga paljud kogemused ei näe sellised välja.

Need näevad välja nagu:

• pidev kohandumine

• ettevaatlikkus oma sõnade valimisel

• tunne, et rahu sõltub sellest, kui palju sina järele annad

• segadus pärast vestlusi, mitte kergendus

Ja kuna see ei sobitu „klassikalise“ vägivalla pildiga, ei osata seda ka nii nimetada.

Sest Eesti kultuuris on harjutud vastu pidama

Meile on tuttavad järgmised mõtted:

„Kannatan ära.“

„Ei tee asja suureks.“

„Küll läheb üle.“

Kannatlikkust peetakse tugevuseks ja vaikimist küpsuseks. Abi otsimist vahel lausa liialdamiseks. Sellises keskkonnas on lihtne oma kogemust vähendada. Lihtne öelda, et teistel on hullem. Lihtne lükata oma tundeid kõrvale. Aga see, et keegi teine kannatab teistmoodi, ei tee sinu kogemust olematuks.

Sest segadus tekib aeglaselt

Harva juhtub nii, et inimene ärkab ühel hommikul ja mõtleb: See suhe või olukord on vale.

Sagedamini juhtub nii, et:

• alguses on lihtsalt natuke ebamugav

• siis natuke rohkem väsitav

• siis juba segane

Ja kuna muutus on aeglane, harjub inimene sellega. Mis oli varem imelik, tundub ühel hetkel normaalne. Mis oli varem piir, muutub paindlikuks. Mis oli varem probleem, muutub „iseloomude erinevuseks“.

Sest keegi ei taha end näha ohvrina

Paljud inimesed ei taha kasutada tugevaid sõnu. Nad ei taha end nimetada ohvriks. Nad ei taha kedagi süüdistada. Ja see on mõistetav. Aga vaimse vägivalla äratundmine ei tähenda kellegi tembeldamist halvaks. See tähendab olukorra ausat vaatamist. See tähendab küsimist:

• Kas mul on selles olukorras ruumi olla mina ise?

• Kas minu tundeid võetakse tõsiselt?

• Kas vastutus on jagatud või on see alati minu kanda?

Sest sõnu ei ole olnud

Paljud inimesed saavad oma kogemusele nime alles hiljem. Mõnikord alles aastaid hiljem. Mitte sellepärast, et nad ei oleks tahtnud aru saada, vaid sellepärast, et neil ei olnud keelt, millega kogetut kirjeldada. Kui keegi ütleb midagi, mis kõlab tuttavalt, tekib äratundmine: „See on see.“ Ja sageli tuleb sellega kaasa ka kurbu: „Miks ma varem ei saanud aru?“ Aga tõde on järgmine - sa saad aru siis, kui sul on selleks võimalus.

Kui see tunne on sulle tuttav

Kui sa loed seda ja tunned äratundmist, ei pea sa praegu midagi otsustama.

Sa ei pea:

• olema kindel, et tegemist on vägivallaga

• teadma, mida edasi teha

• kellelegi midagi tõestama

Piisab sellest, et sa lubad endal mõelda: Äkki see, mida ma tunnen, on päris.

Selgus ei tule korraga. See tuleb samm-sammult. Mõnikord on esimene samm lihtsalt see, et sa ei ütle enam endale, et kõik on korras, kui tegelikult ei ole.