Kui süsteem kaitseb manipuleerijat, mitte last

Paljud lood ei alga konfliktist, vaid murest lapse pärast. Alguses on tunne, et midagi ei klapi, aga sellele on raske sõnu leida. Lapse käitumine muutub, ta räägib täiskasvanute moodi või kardab üht vanemat ilma selge põhjuseta. Kui vanem püüab sellest rääkida, ootab ta mõistmist ja kaitset. Sageli aga kohtab ta kahtlust ja vaikivat umbusku. Siis tekib valus küsimus: kas probleem on minus või on süsteemil raske seda näha? See küsimus jääb paljusid kummitama.

Seestpoolt kogedes võib tunduda, et süsteem otsib lihtsamaid vastuseid. Paberil on kõik korrektne, aga lapse sisemine kogemus jääb kuulamata. Kui üks pool esineb rahuliku ja veenva jutuga, tundub see usaldusväärsem kui vanema murelik hääl. Manipulatsioon ei ole vali ega nähtav, see on sageli rahulik ja järjekindel. Just seetõttu võib süsteem hakata tahtmatult toetama seda, kes suudab olukorda paremini „esitleda“. Lapse vaiksed märgid jäävad tagaplaanile.

Sageli on sellistes olukordades laps see, kes kohaneb kõige rohkem. Ta õpib, mida tohib öelda ja mida mitte. Ta õpib, kellele naeratada ja kelle juures vaikida. Laps võib hakata rääkima täiskasvanu sõnadega, sest see on turvalisem kui oma tundeid väljendada. Kui süsteem tõlgendab seda küpsusena, jääb tegelik hirm märkamata. Lapse kohanemist võidakse ekslikult pidada tugevuseks. Tegelikult on see ellujäämisviis.

Vanema jaoks on see kogemus sügavalt üksildane. Ta püüab jääda rahulikuks, sest teab, et emotsionaalsus võib tema vastu pöörduda. Ta kogub tõendeid, seletab ja kordab oma lugu. Aga mida rohkem ta püüab, seda rohkem võib tunduda, et teda ei kuulata. Siis tekib väsimus ja eneses kahtlemine. Kas ma näen midagi, mida teised ei näe, või eksin ma ise? See kahtlus on üks raskemaid koormaid.

Oluline on öelda, et süsteemi kriitika ei tähenda süüdistamist üksikute inimeste aadressil. Paljud spetsialistid töötavad piiratud aja, info ja ressurssidega. Probleem tekib siis, kui süsteem ei oska veel piisavalt märgata manipuleerivaid mustreid. Kui keskendutakse ainult sellele, kes räägib rahulikult ja loogiliselt, jääb emotsionaalne mõju lapsele varju. Lapse heaolu ei avaldu alati sõnades, vaid sageli käitumises ja vaikuses. Seda on keeruline hinnata, kuid äärmiselt oluline märgata.

Kui see teema sind kõnetab, ei tähenda see, et sa peaksid kohe midagi tõestama või lahendama. Ainuüksi äratundmine, et probleem võib olla süsteemne, mitte isiklik, võib tuua kergendust. Lapse kaitsmine ei alga süüdistamisest, vaid mõistmisest. Mõistmisest, et manipuleerimine võib olla nähtamatu ja samas väga mõjus. Ja et lapse hääl vajab vahel tõlki, mitte kahtlust. Kui see tekst sind kõnetas, võib-olla on see koht, kus peatuda ja mõelda.