Kui rahu tuleb ainult siis, kui sina järele annad

Paljud inimesed ütlevad, et nende suhtes ei ole suuri tülisid. Ei ole karjumist. Ei ole plahvatusi. On rahu. Aga see rahu saabub alati ühel tingimusel - siis, kui sina annad järele. Kui sina mõtled rohkem, vaikid, ja ütled: „Olgu, teeme nii.“

Alguses tundub see lahendusena, kuid ajapikku tulevad esile teatud hoiatusmärgid.

Järeleandmine kui viis rahu hoida

Järeleandmine ei teki tavaliselt nõrkusest. See tekib soovist hoida suhet, olukorda, perekonda. Sa näed, et vaidlus väsitab ja et pinge kasvab. Sa mõtled: „Lihtsam on mitte vaielda.“ Nii sünnib rahu. Kuid see on rahu millegi arvelt. Ja sageli maksad selle hinnana sina ise.

Kui kompromiss ei ole enam kompromiss

Kompromiss tähendab, et mõlemad pooled astuvad sammu - mõlemad loobuvad millestki ja mõlemad võidavad midagi. Aga kui rahu saabub ainult siis, kui sina loobud, ei ole see enam kompromiss. Siis on see kohandumine. Kohandumine võib aja jooksul hakata muutma seda, kuidas sa iseennast näed.

Kuidas see vaikselt juhtub

Harva juhtub nii, et keegi ütleb otseselt: „Sina pead alati järele andma.“

Sagedamini juhtub see vaikselt. Sa märkad, et teatud teemad tekitavad pingeid. Sa hakkad neid vältima. Sa jätad mõned soovid ütlemata.

Sa ütled endale:

• „See pole nii oluline.“

• „Las seekord olla.“

• „Pole mõtet asja suureks ajada.“

Ja iga kord jääb rahu püsima. Aga iga korraga ka sina muutud natuke vaiksemaks.

Rahu, mis ei too kergendust

Ühel hetkel võid märgata, et rahu ei too enam kergendust. Pärast vestlusi ei ole kergem, vaid raskem. On väsimus, tühjus ja tunne, et midagi jäi jälle ütlemata.

See on oluline märk. Rahu ei peaks tähendama seda, et sa iga korraga kaotad osa endast.

Miks on nii raske sellest rääkida?

Sellisest rahust on raske rääkida, sest pealtnäha on kõik korras. Ei ole suuri draamasid. Ei ole selgeid süüdlasi. Nii tekib kahtlus: „Kas ma liialdan?“ „Kas ma olen liiga tundlik?“

Aga tunne, et sa pead pidevalt järele andma, ei teki tühjalt kohalt.

Mida see teeb inimesega pikemas perspektiivis

Kui inimene annab pidevalt järele, hakkab ta tihti kahtlema oma soovides ja vajadustes. Ta ei küsi enam: „Mida mina tahan?“

Ta küsib: „Mis oleks kõige rahulikum variant?“

Võib juhtuda, et inimene elab rahus, aga mitte iseendaga kooskõlas.

See ei tähenda, et keegi on halb

Oluline on öelda: sellest rääkimine ei tähenda automaatselt süüdistamist.

Sageli ei ole küsimus selles, et keegi tahab teist teadlikult alla suruda.

Küsimus on dünaamikas, kus vastutus rahu eest on langenud ühe inimese õlgadele.

Ja see ei ole õiglane koorem.

Kui see tekst kõnetab sind

Kui sa tunned, et rahu sinu elus tuleb liiga tihti järeleandmise hinnaga, siis ei pea sa praegu midagi otsustama. Sa ei pea kohe midagi muutma ega kellelegi midagi tõestama. Piisab sellest, et sa lubad endal küsida: Kas see rahu jätab mulle ruumi olla mina ise?

Selgus ei sünni korraga. Aga see algab ausast olukorra vaatamisest. Ja rahu, mis ei nõua enda kadumist, on võimalik.